Vientiane, Laos

reede õhtul peale tööd pakkisin oma kompsud kokku, et minna rongi peale, mis viis mind Nong Khaisse, Tai piiriäärsesse linna. bussis number 7 sain kokku Barryga, töökaaslasega, kes pidi ka visa runi tegema. nagu tüüpiline sotlane hakkas ta bussis sõiduraha pärast konduktoriga vaidlema mis päädis sellega, et ta tailaste hukkamõistvate nägude saatel bussist välja visati. nii ta võttiski järgmise bussi, mis jõudis rongijaama enne minu bussi (täiesti tavaline asi siin). nagu tüüpiline sotlane ikka otsustas ta selle häbi õluga üle ujutada, mis lõppes sellega, et rongi jõudes oli ta juba täiesti täis.

ronigsõit pidi kestma 12 tundi ning see oli piin. ma küll võtsin endale voodiga koha konditsioneeriga kupees aga voodi oli liiga lühike ning konditsioneer liiga külm. et sellest 12 tunnist piinlemisest veel vähe oli, hilines rong veel tunni võrra.

kui me nong khaisse jõudsime võtsime me tuk-tuki piirile. tuk-tuk viis meid mingi imeliku putka juurde keset tühermaad. seal oli silt, et lao viisa on 2000 bht. no me mõtlesime, et tüübid teevad viisa ära ja siis läheb piiril kiiremalt. natuke kahtlaseks tegi kogu olukorra see, et peale meie oli seal ainult 5 inimest meie rongist aga kuna nad küsisid ka meie dokumendifotosid siis igasugune kahtlus hajus. nad ühtlasi orgunnisid ka sõidu piirile ning piiril avastasime, avades oma passid, et nad polnud mitte midagi, peale ühe lehe täitmise teinud ning meie pildi olid nad klabriga lihtsalt passi külge pannud. nii, et olimegi saanud vastu pükse nii mis tolmas.

piiril seisime erinevates järjekordades nii 2 tundi, saime lao viisa ning pärast sõidutati meid ka vientiane, et me saaksime endale ööbimiskoha leida. ööbimiskoha leidmine oli lihtne, sest linn koosnebki ainult külalistemajadest ja hotellidest. muidugi on seal ka mõned tavalised elumajad aga nende arv on ikka väike, sest seal lihtsalt ei ole palju paikseid inimesi (200 tuhat). tänaval ringi käies on selline tunne, et polegi aasias, sest nii palju backpackereid ja muidu valgeid on ikka palju ning kordades rohkem näha kui asiaate. vientiane on ka seetõttu teistmoodi linn, et seal pole ühtegi pilvelõhkujat ja majad tavaliselt üle 5 korruse ei ole. näiteks jalutasime mingi aeg tänaval ja nägime, et ühes kohas oli baar, mille juures oli silt, et seal näeb imeilusat city skyline. me läksime siis seda city skyline vaatama, kõrgele ei olnud vaja minna, neljandale korrusele ning sealt avaneski city skyline: rohelus, tühjad tänavad, majade katused, millest ükski ei olnud kõrgem sellest kus me olime.

kuna laos oli prantsusmaa oma, siis seda on märgata ka Vinetiane linnapildis, peamiselt arhitektuuris ning arvukates pagaripoodides. prantsuse mõjutuste tõttu on tavaline aasia hommikusöök, praetud riis, asendunud croissantiga ning juust ei ole ka nii kallis kui tais. ükspäev avastasimegi Barryga ühest poest hunniku mõistliku hinnaga juustu ja siis me lihtsalt katsusime neid nii 5 minutit ja vaatasime seda imet. ostsime endale muidugi ka ning me sõime seda niimoodi nagu sööks 5 tärni restoranis 3 käigulist õhtusööki ehk peenelt ja igat suutäit täielikult nautides (see on see kui 3 kuud pole juustu söönud!).

aga tagasi Vientiane juurde. vientianes on ma arvan heal juhul kokku 5 valgusfoori ning autosid liigub niiiii vähe, liiklus ei ole kah hullumeelne, sest seda praktiliselt ei eksisteeri. mis on jällegi midagi erilist aasias. kõik on seal linnas üldjuhul jalutuskäigu kaugusel, sest see on nii pisike, nagu väike külake (ma arvan et sindis käib ka rohkem elu kui seal). kui me olime oma kompsud hostelis maha pannud siis me läksime linnaga tutvuma. käisime ringi ja küsisime erinevatesse söögikohtadesse sisse minnes, et kus kõik inimesed on, sest mitte kedagi kuskil ei liikunud. meile öeldi, et see on ju vientiane ja siin ei olegi kedagi. ning see oli ka tõsi. seal on ainult inimesed, kes ootavad midagi – oma viisat või bussi järgmisesse sihtkohta.

kuna mitte midagi teha ei olnud ning oli liiga hilja, et kuhugi linnast välja minna, siis otsustasime hakata õlut jooma, 4 päeva märksõnaks saigi beerlao, mis meenutab Changi nii oma välimuselt kui ka sisemuselt, kuid mis on odavam kui Chang (kõik asjad on laoses odavamad)! mida pimedamaks väljas läks seda rohkem inimesi tänavatele tuli ning kella 9 paiku olin juba näinud umbes sadat inimest (ilma liialdusteta). kuna vientianes midagi ei toimu siis pannakse kõik baarid kell 11 kinni ning kõik ööklubid suletakse kell 2. seega kell 11 jalutasin mina tagasi hosteli kus ma rääkisin ja tegin julma juudi nalja mingite tüüpidega saksamaalt ja iisraelist.

järgmisel hommikul mõtlesime Barryga, et me ei saa lihtsalt järgmist päeva raisku lasta ning läksime sightseeing tuurile. selleks leppisime hinnas kokku ühe tuk-tuki tüübiga, kes pidi meid kolme kohta viima – buddha parki, Pha That luangi (tempel) ning Patuxaysse (vabaduse monument). buddha park oli imeline, 25 km Vientianest väljas ning täis erinevaid kujusid. see on koht kuhu peab minema. pärast buddha parki oli meie tuk-tuki juht muidugi kadunud, käisime siis tänaval ringi ning ta hüppaski ühest tänavaäärsest baarist välja ning lehvitas meile ning kutsus enda juurde. läksime, sest mis meil muud ikka teha. tüüp istus 5 laose mehega laua ääres, sõi ja jõi õlut. istusime siis kah lauda, nemad panevad meile kohe õlleklaasid ette, söögi valmis ja siis meie tuk-tuk juht hakkab rääkima elust laoses ning laose inimestest. olimegi seal 1,5 tundi kuulates jutte ning nö pannes külameestega tina (tegelt ma jõin ainult 2 klaasi õlut, sest ma olen ikkagi leedi). lõpuks meie tuk-tuki juht õnneks siiski ütles, et kohe hakkame minema, pärast seda kui ta ühe klaasi ära joob. aga sellest klaasist sai peagi terve pudel ning pudelist teinegi pudel. õnneks siis ta siiski lõpetas ja asusime teele.

edasi läksime Pha That luangi templisse, mis oli ilus. aga asi on selles, et need templid on lõppkokkuvõttes ikkagi kõik ühesugused ning pärast 3-4 nägemist ei ole nad enam nii huvitavad. Vientianes on väga palju ilusaid templeid ning mungad oma oranzides rüüdes jalutavad ka iga nurga peal.

õhtul läksime ühte baari, kus me mängisime kaarte. meiega ühines üks inglane, kes elab ja töötab HongKongis ning kes tegi sama vingeid trikke kui trikimees. lisaks sellele käristas ta terve õhtu meile kõigile kõik asjad välja mis meie meele rõõmsaks tegi. kui ma hommikul kell 4 hostelisse jõudsin siis Barryt seal igatahes ei olnud. läksin magama ning kell 8 tõusin ma üles, Barryt ikka ei olnud. küsisin ühe tüdruku käest, kes meie toas oli ja kes juba üleval oli, et kas barry on vahepeal käinud, aga ta ei olnud.

kuna pidin olema tai saatkonnas kell 9 siis ma barryt ootama ei hakanud, sest minul oli maksku mis maksab tai viisa kätte saada. seal oli muidugi mustmiljon inimest, pooled mingi aafriklased, kes ei osanud oma viisataotlust täita, sest nad olid kirjaoskamatud. seisin seal tapva palavuse käes, väljas siis 2 tundi järjekorras ning nägin kauguses Barryt. tuli välja, et ta oli käinud laose naistes. saatkonnas sain ka Gaziga kokku ning ühe teise inglasega, keda ma Bangkokist tean. päev lõppes sellega, et jõime baaris õlut, rääkisime juttu, tutvusime mitme uue inimesega, Barry käis jälle laose naistes ja kõik olid lihtsalt õnnelikud.

hommikul käisime jälle saatkonnas, et oma passid tagasi saada ning asusime tai poole teele. kahju oli isegi vientianest lahkuda. hoolimata sellest, et see on surmigav linn, on seal mingi hea rahu mis on meeldiv. nii, et kes aasias rahu otsivad, siis Vientiane on see koht kus seda kindlasti leida saab (vahel oli mul tunne, et ka hauas ei leia inimene sellist rahu nagu seal on).

tagasiminek toimus samamoodi nagu Vientiane minek, ainukese vahega, et seekord ei olnud me nii lollid, et lasksime ennast mingitel petumeestel ära rääkida. 12 tundi rongis kujunes ka samasuguseks piinaks nagu minneski ning rong hilines jälle tubli tunni võrra. ma ei tea mis pagana pärast nad seda ajaplaani ei korrasta? igatahes tagasi BKKs olime me kolmapäeva hommikul kell 7.30 ning kell 8.30 olin ma juba ilusti tööl. lapsed olid minu pärast väga mures ning aina küsisid kus ma nii kaua olnud olen ja miks ma ära käisin ning olid muidu imelised minu vastu terve päeva. pagan, nad vist ikka armastavad mind!

Advertisements

2 thoughts on “Vientiane, Laos

  1. Sa langesid ikkagi sellisesse viisalõksu nagu Lainer ja co.Mingi putka ja kahe maa vahe jutt neil oli, ma ju hästi ei mäleta. Summad olid samad mis küsiti. Maa, kus nad vahepeal taist käisid oli vist teine, aga ma pole kindel.
    Muide, eesti keeles ei võeta bussi vaid minnakse bussi peale.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s