Gruusia ja Armeenia

Gruusiasse lendab millegipärast enamik lennukeid öösiti.  Üks tsehh teadis rääkida, et see olla sellepärast nii seatud, et Tbilisi on nii kole, et parem oleks seda esmalt pimedas näha. Palju esmapilgul me tõepoolest justkui ei näinudki,  sest takso millega linna poole sõitsime kihutas täpselt nõnda palju, et targem oli oma tähelepanu suunata ringivahtimiselt kuskilt kinni hoidmisele. Samas ei saa öelda, et taksojuhil ei olnud põhimõtteid. oli küll. Üle 150 km/h ta ei sõitnud kordagi.

Kui me olime George W.Bush puiesteelt (Shakasviilile pidi ta nii väga meeldima, et pugemiseks pidi puiestee tema auks nimetama) linna poole sisse keeranud siis avanes vaade ka linnale, peaasjalikult igasugustele valgustatud ehitistele, mida Tbilisis on üllatavalt palju. Tundub, et grusiinidele väga meeldivad valgustatud hooned ja rajatised. Näiteks on neil ühe mäe otsas üks vilkuv telemast kuhu teoreetiliselt peaks imelise vaate nautimiseks saama üles kolmel erineval viisil. Ükski kolmest variandist ei tööta. Me käisime nad kõik läbi.

Kui olin esimesel päeval Tbilisis ringi käinud siis panin tähele kui palju politseinikke igal pool on. Tegelikult politseinikke ei ole ainult Tbilisis, politseimajasid võib leida igast kuradi väikesest külakolkast üle terve riigi. Samas on politseinikud sellised sõbralikud ja mitteähvardavad, nende riietus on vaba – hallid polopluusid seljas ning nende käitumine ei ole ka alati väga politseiniklik. Näiteks nägin ma viimasel päeval kahte politseinikku väikese kummipalliga rongijaamas mängimas.

Tbilisi on tegelikult ilus linn aga minu meelest väga käest ära lastud, on näha, et neil ei ole raha mitte millegi jaoks (aga raha Shakasviili residentsi ehituseks jätkub). Kaasa ei aita ka lõputud kerjajate hordid. Tavaliselt on nendeks vanemad naised, kes igal pool sulle kurblikult silma vaatavad ning oma käe nurudes su poole sirutavad. Üldjuhul annavad grusiinid kerjajatele ka raha, see on kuidagi traditsiooniks siin. Traditsioonilised on ka gruusias soorollid, mis on neil küll väga tugevalt  juurdunud, mis on kohati väga häiriv aga samas on sellel ka teine pool – see pool, kus naissoost isikuid kaitstakse ja nunnutatakse. Näiteks ühel päeval kui me turul jalutasime olime me tunnistajaks vahejuhtumile, mille käigus üks jalgrattur ühele naisele natuke otsa sõitis ning mille tagajärjel naine tee peal pikali kukkus. Kohe tuli teeäärest jalgratturi poole pühaviha täis mees, kes hakkas lõugama ja kätega vehkima teemal, et kuidas saab naisele nii küll ometi teha. Lõpuks oli päris palju neid mehi sellesse verbaalsesse kaklusesse haaratud ning nad olid sellest nii kaasa haaratud, et olid täiesti unustanud naise, kes ikka veel istus tee peal ning kes muudkui proovis selgitada, et pole tal häda midagi. Lõpuks kui neil sellest vaidlemisest isu otsa sai, siis aidati naine ka püsti ja kõik läksid rõõmsalt oma teed.


Kui me Tbilisiga selleks korraks ühele poole olime saanud, otsustasime minna Gorisse. Sinna sõit oli meie esimene marshutkaga sõitmise kogemus. Marshutkad on üldjuhul väikesed Ford Transit mikrobussid, mis on täis tuubitud inimesi. Nii täis tuubitud üldjuhul, et sinna tõesõna keegi lisaks ei mahuks. Tavaliselt marshutka juhid ootavad kuni see täis on ning alles siis hakkavad nad liikuma, otsest graafikut tihti ei ole. Teine huvitav asi marshutkade puhul on see, et nad peatuvad täiesti lambi kohtades väga tihti. Näiteks lihtsalt, et mingi suvalise vanamuti käest, kes teepervel tudiseb, küsida, et kuidas tema tavaliselt kurgipurke kinnitab. Ükskord oli ka näiteks nii, et sõitsime ja siis ühel hetkel marshutka jäi seisma, siis üks tüüp, kes oli reisija tegi ukse lahti ning andis tänava ääres olevale naisele põsele musile, misjärel ta ukse sulges ja siis me rõõmsalt kõik edasi sõitsime. Mina küll ei kuulnud, et ta juhile ütles, et jää seisma. Aga võibolla oli see naine siis selline naine, kellele peab igaüks lihtsalt põse peale õnne saamiseks musi andma. Igatahes nende marshutkadega on väga müstiline lugu seal küll.

Sel korral kui ma Gorisse sõitsime, istus minu kõrval mingi tüüp, kes laskis meile oma telefonist mingit südantlõhestavat nutulaulukest ja siis ise vaatas, emolik pilk silmis, unistavalt oma telefoni poole. Selgus, et ta on selle laulja produtsent, mille tulemusena me siis pidime püüdlikult kõik tema lõpmatuna tunduvad laulud ära kuulama ja ütlema, et küll see oli alles imeilus. Lisaks tuli välja, et laulusõnad on tema õe poolt kirjutatud ning, et need olid tema sõnade kohaselt nii südantlõhestavad ilusad, siis pidime me kõik need laulud igaks juhuks teist korda veel üle kuulama, et ikka “asjast aru saada”.

Gori juurde tagasi pöördudes, siis see on üks ilmatuma igav koht. Seal küll on mingi vana kindluse varemed aga need ei ole eriti huvitavad. Eriliseks tegi selle kindluse üks meid jälitav politseinik, kes hoides käes oma AK-47t iga natukese aja tagant mõne lille maast noppis ja neid nuusutas. Ainuke asi mis Goris natukenegi vaatamist väärt on, on Stalini muuseum aga minu meelest ka see ei olnud seda piletiraha, mis selle eest maksta tuli, väärt. Goris on Stalini lapsepõlve maja ning selle ümber on ehitatud mingi eriti kole “asi” mingil põhjusel. Aga ütleme nii, et kui sinna muuseumisse mitte minna, siis midagi elus kaotanud küll pole. Minu jaoks oli Stalini muuseumi kõige eredamaks hetkeks see, kui üks sealne töötaja meile pakkus taldriku pealt sööki, mis oli jäänud lõunasest Hiina suursaadiku külastusest järgi ja mida ta üksi ära ei jõudnud süüa. Ma võtsin temalt käest ühe kommi.


Goris me pidime olema kahjuks väga kaua aega, sest meie rong edasi Zugdidisse läks alles keskööl. See tähendas seda, et me saime vähelõbusad 5 tundi veeta Gori rongijaamas kus pole mitte sittagi teha. Vahepeal sai natuke räägitud mingite poolakatega, kes ka sealt läbi reisid ning ülejäänud aja pidi sisustama sellega, et vaadata kuidas rongijaamas töötavad politseinikud sihvkasid lutsutavad. Sihvkad meeldivad Kaukaasias küll kõigile. Olin tunnistajaks ka vaatepildile, kus oli väike korterioleng ning kõik olid ennast ilusti üles löönud ja siis ikka näriti neid sihvkasid nii et vähe pole.

Hetk, mil Zugdidi rong Gorisse jõudis, oli üks väga õnnelik hetk minu elus. Rongi peale jõudes selgus, et igas kupees käib väike pidu, mitu kaardipõrgut oli juba käivitunud ja koridoris oli muidugi hulgaliselt inimesi, kes omavahel maailma asju arutasid ning kes vaid vahetevahel lasid pilgu vestluspartneri pealt ära (tavaliselt juhtus see siis kui nad sihvkakoori suust välja sülitasid). Rong oli üllatavalt korralik ning vaikne ning meie jagasime oma kupeed kahe inimesega Iisraelist, kellele ühele ma kohe jalaga vastu vahtimist panin. Loomulikult ma tegin seda kogemata, sest ega minusugune naljalt ikka sõjalise väljaõppe saanud inimese vastu rusikatega vehkima ei lähe. Need oli esimesed inimesed keda me Iisraelist sel reisil nägime aga ütleme nii et mitte viimased, sest neid reisib seal piirkonnas ikka tohutult palju.


Hommikul saime Zugdidis kokku couchsurfer Tamuna ja tema kahe sõbraga. Käisime nendega Zugdidis olevas lossis ning botaanikaaias ning seejärel sõitsime edasi Tamuna külakesse Jvarisse, mis on Zugdidist umbes 30 km Mestia poole. See on väike külake ning Tamuna vanematel on seal suur maja suure aiaga. Seal meile muidugi kaeti väljas peen laud kuhu tulid istuma kõik, va Tamuna perekonna teised naisliikmed.  Sööki oli palju, jooki oli palju ja kõik oli väga tore.

Pärast seda kui me olime ennast juba väga ümmarguseks söönud, läksime me vaatama Jvari hüdroelektrijaama, mis on maailma kõige kõrgem betoontamm ning mille üle kohalikud on loomulikult äärmiselt uhked.


Õhtupimeduses jõudsime tagasi Tamuna juurde, olles surmväsinud eelneva öö magamatusest ning teguderohkest päevast. Mina ootasin ainult mil ometi end pesta saaks. Sel hetkel aga sai ka selgeks üks väike kaukaasia kiiks. Nimelt nende veesüsteemil on alati mingi imelik “trikk” küljes. Tamuna juures ja hiljem Jerevanis tuli näiteks mingeid elektrijuhtmeid omavahel siduda, et sooja vett tuleks. Kergelt ohtlik aga huvitav ka näha milliseid lahendusi inimesed vee saamiseks kasutanud on.

Kui ma juba tol õhtul surmväsinud olin, siis ma pidin istuma veel umbes tund aega vähemalt üleval, et vaadata Tamuna õe pilte. Tamuna õde on tumm ja seega ta seletas mulle kes piltide peal on, kasutades kehakeelt. Pildid albumis olid kõik väga sarnased, kui mitte olla nii paha ja öelda, et igavad ning kui me olime ühe albumi ära vaadanud siis lootsin, et sellega on nüüd kõik aga siis otsiti kohe välja teine album, milles samasuguste piltide eksponeerimine jätkus. Albumeid oli lõpuks kokku tervelt 4.

Varahommikul jalutasime küla piirile, et oodata seda kuni keegi meid sealt tee äärest peale korjaks ning üles mägedesse, Mestiasse, viiks, kus me plaanisime järgmisel päeval väikese matka teha. Peagi korjaski meid peale kaks meest oma Ziguliga, kes meid poolele teele viisid. Seal oli väike kohvikuke, kus meile hommikusöök välja tehti. Terve laud oli inimesi täis, sest meiega oli liitunud ka seltskond mingist teisest autost. Loomulikult tuli palju süüa ning siis toodi välja viin ning hakati tõstma tooste vendluse ja sõpruse terviseks. Mingi hetk toodi välja ka teine viinapudel. Teise pudeli lahendamisel selgus ka meie edasine saatus – nimelt anti meid üle sellele teisele autole, kes meid üles Mestiasse pidi viima. Selleks autoks oli suurem dziip, kus juba oli 9 inimest. Istusime siis oma kottidega ka sisse, mille järel mulle teatati, et ma pean ikka ette istuma ühe teise naisega, sest me oleme ikkagi leedid. Leedidele osteti vahepeal tee pealt limpsi kah ning meestele osteti õlut. Lõpuks otsustasime minna nendega Ushgulini välja, see on UNESCO kaitse all olev küla, mis on Euroopa kõige kõrgemal olev alaliselt asustatud küla. Tee sinna oli piinarikas, sest seda mägiteed Jvarist Mestiasse ja sealt Ushgulisse peaaegu, et olemas ei olegi. 130 km sõidab 5 tundi ning kahel korral voolas ka väike jõeke teest läbi. Ushgulis oli tore ja imeilus. Sealt me otsustasime aga natuke edasi veel mägede poole sõita, teed mööda kust tegelikult autod ei sõida. Vahepeal ronisime autost välja kah, et auto ei kalduks teekeselt välja otse jõkke. Mingi hetk jäime seisma, siis ilmusid eikuskilt välja kachapurid ja liha, vein, õlu ja chacha. Tõsteti palju tooste, söödi palju, siis tõsteti veelkord palju tooste vendluse ja sõpruse terviseks ja siis veel söödi ja siis veel joodi….. Mul oli tunne, et ma lähen lõhki. Pärast seda kui joogid olid otsas, leidus seltskonnas kaks meest, kes oma püstolid välja võtsid ning märki laskma hakkasid. Kui seda oli mõnda aega tehtud, otsustasime hakata tagasi sõitma. Mis oli väga sobiv, sest me tahtsime minna tagasi Mestiasse ning otsida veel endale õhtuks ööbimispaik. Teel tagasi aga tehti järjekordne peatus. Seda selleks, et teha natuke šašlõkki ja juua natuke veini ja viina veel. Pärast seda õnneks saabusime siiski kella poole 1ks tagasi Mestiasse, kus meie reisikaaslased otsisid meile veel öömaja ning kirjutasid üles oma telefoninumbrid, et me neile KINDLASTI helistaksime kui me jõuame musta mere äärde.


Mestiast läksime marshutkaga Batumisse, musta mere äärde. Batumis ehitatakse midagi iga nurga peal ning arhitektuur on seal ikka väga kummaline. Liiga palju värve ja tilulilu. Rand on kivine ning neil päevadel kui me seal olime, siis oli veidi pilves ka. Ning Batumis oli ikka väga palav ning merest jahutust otsida seal küll ei maksa. Teisel õhtul läksime randa veini jooma, sest muud Batumis teha ei ole. Siis hakkas aga vihma sadama ning me saime selga panna oma vihmakeebid. Kristeril oli muidugi äärmiselt hea meel, et ta oli olnud nii “ettenägelik”, et need oma kotti pani (kuigi tegelikult need olid sinna ununenud), kohalikud olid ka rõõmsad, et nad nägid sellist kummalist vaatepilti.


Batumist edasi sõitsime me Akhaltskiesse, sest minu eesmärgiks oli näha seal lähedal. Vardzias, olevaid koopaid. Akhaltsksie ise on natuke hirmujudinaid tekitav koht ning sinna soovitaks mitte ööseks jääda. Aga seal lähedal on Vardzia, kus on koopad ja mis on imeäge. Me olime juba sinna minemas marshutkaga kui marshutka peatuses kohtusime 2 isrealiidiga, kellega otsustasime hoopis jagada taksot. Taksojuht käsutas meid siis vahepeal autost välja pilti tegema. Ühel korral kui ta seda tegi ning me vastuvaidlematult kuuletusime siis Kristeril kukkus fotoka objektiivi kate maha, mille üles korjamisel ta päikeseprillid peaaegu, et kanjonisse kukkusid. Seejärel tõttas talle appi meie taksojuht mille tagajärjel Krister sai tasakaalu tagasi ning oma käe turvaliselt maha toetada, otse pehme lehmasita sisse. See oli päris naljakas aga tegelikult ei tahtnud ma rääkida mitte Kristeri lehmasitasest käest vaid lehmadest üleüldiselt. Neid on Kaukasusel ikka igal pool metsikus koguses vabalt jooksmas  ning lehmasitta võib leida hämmastavatest kõrgetest tingimustest mägede otsast kah. Pärast kahte päeva mu silm ka enam ei pilkunud kui marshutka lehmast 10 cm kauguselt maanteel mööda kimas.


Aga tulles tagasi Vardzia juurde, siis seal on väga lahe. Tol päeval kui me seal käisime, oli seal ka väga palju inimesi, sest oli riiklik üha. Terve Vardzia oli täis näiteks sõdureid ning imelikul kombel tahtsid nad Kristeriga kogu aeg koos pilti teha. Ma tundsin ennast väga hüljatuna, sest tavaliselt ikka mind ka vahiti.


Akhatsikest edasi läksime me Armeeniasse. Piiri peal küsis marshutka juht veel, et ega meil viisat pole vaja. Meil nii et oh ei, mis sa nüüd. Väike kahtluseuss aga jäi sisse ning ütleme nii, et põhjusega. Kiire kontroll telefonis näiteas, et tegelt meil on viisat vaja küll. Selleks pidi terve bussirahvas bussist välja minema, et me omakorda saaksime välja minna ning siis bussijuht suunas meid õigesse putkasse. Seal võtsid meid vastu kaks politseinikku, kellel vist midagi teha polnud, sest lauad olid neil tühjad, seal oli ainult need vanakooli teeklaasid ning ruum oli suitsust paks. Nad siis küsisid, et miks meil viisat ei ole ning olid natuke tüdinenud nägudega, et nad peavad meie pärast ennast liigutama hakkama. Vahepeal mind saadeti piiri taha Armeeniasse raha võtma, sel väikesel illegaalsel Armeenia retkel muidugi keegi minu käest midagi ei küsinud ning kui mul raha oli saadud ja ära makstud siis saime endale viisad kah. See piiriäärne Armeenia on selles suhtes huvitav, et see näeb ikka väga kaootiline välja. Näiteks aiad on seal kokku pandud igast vähegi leitavast asjast – tavaline on autokapott või siis lihtsalt autovrakk, mille kõrval on näiteks vana käru vms.

Armeenias tegime Gyumris väikese peatuse ja sealt edasi läksime Yerevani. Yerevan tundus ikka väga euroopalik ja rikkam linn olevat kui need kus me kõik eelnevalt olime olnud. Inimesed olid ka vabamalt riides kui näiteks grusiinid. Naised Yerevanis kannavad kõik kontsakingi aga mehed olid selles suhtes sarnased grusiinidega, et jalas olid neil ikka mustad läikima löödud kingad ning korralikud viigipüksid. Jerevanis me tegime õhtul väikest sightseeingut mingite poolakatega, kes peatusid sama couchsurferi juures kui meie enne kui läksime mingisse hippie baari. See baar oli väga lahe aga selle ainuke häda oli see, et seal suitsetati ning see ajas silmad ikka väga valusaks. Nii et mingi hetk otsustasime minna välja baari ette istuma. Istusime seal mingi trepi peal kust meid peagi mingi politseinik minema kihutas, sest nagu ta näitas, siis inimesed tahavad sealt käia. Loomulikult oli öö ja mingeid inimesi kuskilt käia ei tahtnud aga liigutasime end siiski, et politseinik saaks ennast natukene olulisemana tunda.


Jerevanist edasi sõitsime me Sevani äärde, mis on armeenlaste rannaparadiis. Paradiisiks oleks seda muidugi palju nimetada, sest suht nutune ja armetu nägi see seal tegelikult kõik välja. Loomulikult jõudsime me sinna siis kui armeenlaste jaoks oli suvehooaeg läbi aga mul ei ole palju usku, et see palju põnevam seal on siis kui on täissuvi.


Sevani äärest edasi otsustasime hääletada Dilijani. Selleks me jalutasime ilusti Sevani äärest manatee äärde, meie kannul meid jälitamas rohelise ziguliga taksojuht. Peale seda kui me olime talle Sevani ääres öelnud, et me lähme ilma tema teenust kasutamata siis ta justkui jättis meid rahule. Kõndisime meie siis edasi ning poole tee peal nägime, kuidas ta meist mööda sõitis ning peagi nägimegi endi ees tema autot ning teda, justkui muuseas, auto kõrval tsillimas. Hakkas jälle meile ajudele käima, et ta viib meid ära. Me muidugi ei võtnud teda jutulegi ning kõndisime edasi. Siis kui me maantee äärde jõudsime oli loomulikult meid ootamas roheline ziguli ning jällegi tema. Õnneks saime ruttu hääletades auto peale ning selle tüütuse eest plehku.

Dilijan, mis on „Armeenia Šveits“, on väga armas väike linnake. Ning seal oleks saanud ka matkata aga me olime selleks liiga omadega läbi ning toidumürgitus, mille Jerevanist olime saanud takistas täistuuridel funktsioneerimast.


Järgmine päev hääletasime Dilijanist tagasi Tbilissse. Hääletamine on seal ikka imelihtne (siis kui vähegi autosid liigub). Meil kulus Tbilisesse jõudmiseks 5 autot. Auto mis meid piirilt Tbilisesse sõidutas pakkus meile võimalust temaga koos samal õhtul Jerevani veel tagasi minna. Me aga läksime edasi Kazbegisse, et minna järgmisele mägimatkale.


Kazbegis marshutkast maha tulles võiks arvata, et oled sattunud hullumaja. Inimesed pakuvad muudkui majutust ning on Kaukaasiale iseloomutult tüütud. Küll meid veeti ühest kohast teise aga lõpuks ikkagi läksime omal käel otsima ning leidsime ühe koha, mis läheb minu isiklikku ajalukku kõige keskaegsema kohana, kus ma raha eest olen ööbinud. Tegelikult toal ei olnud väga midagi ning perenaine hoolitses meie eest väga aga wc-ks oli välikemmerg, millel polnud isegi potti vaid oli ainult auk põrandas ning jooksvat vett ei olnud, vaid vesi tuli eelnevalt soojendada suures tünnis veekeetjaga ning siis sealt sai kopsikute kasutamise teel ennast puhtaks küürida. Samuti oli suht jama see, et seal tänaval tehti mingeid torutöid, mille tagajärjel oli kõik üles kaevatud ning siis pidi seal käima nii, et hoidsid ühest aiast kinni, et auku sisse ei kukuks. Aga ma ei virise, sest ega me tegelikult ju sinna ööbima ei läinud, me läksime hoopis mäkke.

Järgmisel hommikul juba peale 8t hakkasime minema, mille peale Krister teatas, et kui „hilja me ikka läheme ning arvatavasti oleme me viimased kes liikuma hakkavad“. Pärast tunnist jalutust jõudsime kirikuni, kus vaatasime natuke ringi. Seal veetsime umbes tund aega, sest seal oli üks ameeriklane, kel oli väga palju meile kõigest rääkida ning siis kohtusime ka jaapani backpackeri Rioga, kes meiega koos otsustas üles mäkke matkata. Matk läks palju kergemalt kui matk Mestias. Samas see võis olla ka tänu sellele, et Rio oli meiega ning siis ta lõbustas meid. Näiteks oli tal kaasas vilepill mida ta mängis ning minu jaoks on alati huvitav kuulata teiste reisi seiklusi, mida Riol oli küllaldaselt. Kui me päris liustikuni jõudsime, siis Rio pöördus mingil hetkel tagasi ning ei tulnud meiega. Tagasiteel alla nägime teisi matkajaid, kes meile andsid edasi sõnumi Riolt, kes pidi meid veidi allpool ootama. Kui me alla läksime, siis nägime Riot ootamas mäepeal ning samuti kuulsime teda mängimas vilepilli. Jalutasime siis rõõmsalt kolmekesi jälle alla, soovisime Riole turvalist edaspidist reisi ning tema soovis meile head kojujõudmist järgmisel päeval.


Advertisements

One thought on “Gruusia ja Armeenia

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s