Kuuba

Meie kõige suuremaks komistuskiviks Kuubale jõudmiseks ei olnud mitte probleemid piiril,vaid Avianca lennufirma kasutamine. Kui meie esimene lend hilines ainult tunni, siis teie lend, San Salvadorist Havanasse, hilines kokku 7 tundi! Küll aga oli lennujaamas istumine väga huvitav kultuurilisest vaatevinkilist. Kuubalased korraldasid mitmeid stseene, piirasid suure grupiga Avianca töötajaid, panid liikvele erinevaid kuulujutte miks lennuk hilineb ja muidu kaeblesid. Meie kannatuste leevenduseks anti neile, kes küsisid 70 dollari suurune voucher. Need kes ei küsinud ei saanud loomulikult midagi.

Kuubale saamine osutus imelihtsaks, isegi ameeriklase jaoks. Meie olime endale netist tellinud Kuuba reisikaardid, mis on vajalikud kõigile inimestele riiki sisenemiseks. Tegelikkuses saab neid kaarte ka osta enne lendu lennufirmalt otse lennujaamas. Me väga kindlad ei olnud, et me sealt need saame ja seetõttu tellisime need juba varem ära. Lennujaamas check-ini tehes tuli välja, et meil on vaja ka reisikindlustustust. Meil seda ei olnud. Kiirelt leidsime netist mingi 13 dollarise variandi ning presenteerisime oma kindlustuse olemasolu. Keegi piirilt meil selle kindlustuse kohta küll midagi ei küsinud. Lisaks anti meile lennukis täita 2 paberit, aga piiril korjati ainult üks ära ja teine paber ei huvitanud küll mitte kedagi.
dscf3412
Kuubal on majutusega nii, et hästi paljud inimesed pakuvad kodumajutust (casa particular) ehk siis nende majades on suurem tuba või majaosa, mis mõeldud turistidele. Muidugi on ka hotelle ja väga peeneid hotelle, aga vähegi normaalsed hotellid on väga kallid. Kui me hakkasime majutust broneerima siis kõige odavam hotell, mille me leidsime oli 1200 dollarit 5 öö eest. Õnneks hästi palju kodumajutusi on leidnud oma tee Airbnb-ni ning seal leidsime meie ka enda majutuse, mis oli väga ilusas piirkonnas ja väga ilusas majas ning mis maksis ainult 140 dollarit kokku.

Esimesel päeval jalutasime meie piirkonnas ringi. Esimeseks sihtkohaks oli toidupood, sest meil oli vaja osta vett. Poodi minnes kohtasime oma kodumajutuse perenaist, Yinefi. Ta kutsus meid õhtusöögile ning näitas paari poodi, kust me saaksime osta asju. Siin on nii, et poodi minnes tuleb enda kott jätta hoiule, et poodnikud saaksid olla kindlad, et keegi midagi ei varastaks. Et ikka päris kindel olla, et keegi ei varastaks, siis on poodi pandud seisma mõned inimesed, kes kõike väga ükskõikse pilguga jälgivad. Et täiesti kindel olla, et keegi midagi ei varastaks, on pood peaaegu, et täiesti tühi igasugusest kaubast. Näiteks see pood kus meie käisime müüs ainult vett, Kellogs hommikuhelbeid, tomatipastat ning mingit limonaadi. Enamus riiulitest poes olid kurblikult tühjad.

dscf3408

Õhtul ootas meid ees aastavahetus Kuuba moodi (Kuubal ilutulestikku pole). Selgus, et Kuubal on traditsioon kanda valget värvi riietust aastavahetusel, sest see toob õnne. Lisaks on neil traditsioon meisterdada heinast ja riietest mees, kelle särgi sisse topitakse veidi raha. Kui kell lööb südaöö, siis pannakse mehele tuli otsa. Lisaks on neil traditsioon südaöö paiku välja minna, teha enda puhtaks pesemise liigutusi ja siis mingeid helbeid endale pea kohale õhku visata hea õnne ootuseks. Me võtsime kõigist nendest traditsioonidest osa.

Muidu kulges õhtu nagu üks tavaline uusaasta õhtu ikka – süües. Ainuke erinevus oli see, et sõime Kuuba toitu ja väga magusat kooki. Üldse on magusaga Kuubal nii, et see on äärmiselt magus. Näiteks mojito on pigem suhkruvesi, koogid on nii magusad, et jäävad suulakke kinni. Toiduvalik on muidugi üldse piiratud. Samas ei ole nii, et kuubalased nälgiks. Eriti ei teki see tunne kui vaadata keskmise kuubalase vöökoha laiust.

Mis mulle meeldis aastavahetuse juures oli see, et me saime küsida igasuguseid küsimusi Kuuba kohta. Saime teada, et keskmine riigitöötaja teenib 40-75 dollarit kuus, saime teada, et Fidel polnud mitte nii populaarne oma poliitika poolest, vaid selle poolest, et ta oli tõeline inimeste inimene. Saime teada, et “special period” Kuubal tähendab aega kui nõukogude liit lagunes ning kui inimesed olid täiesti näljas, elektrita jne mitu aastat järjest. See oli ka ainuke periood kui Fidel lubas inimestel, kes soovisid vabalt lahkuda. See lahkumine tähendas, et nad võisid ükskõik mis vahenditega USA poole sõudma hakata. Inimesed olid tõepoolest kasutanud ükskõik mis vahendeid, mille tulemuseks oli see, et paljud neist uppusid.
dscf3400
Kui Kuuba jutud kuulatud olid ning järgmine päev kätte jõudis, otsustasime minna avastama Havana vanalinna. Selleks, et vanalinna jõuda pidime võtma taxi particularese ehk jagatud takso. Kuna oli riigipüha siis eriti neid taksosid ei olnud. Me algul arvasime, et kuna ilmselgelt oleme turistid, siis meid peale ei võeta, aga suht kiirelt märkasime, et kohalikel ka sel päeval ei näkanud. Ajal kui me abitult taksot proovisime püüda, tuli just buss ning me läksime hoopis sellega vanalinna. Havana vanalinn on päris suur ning see on huvitav seetõttu, et osa sellest on imehästi renoveeritud ning tekitab tunde, et oleks kuskil Itaalias või Hispaanias ning siis selle korra kõrval on täiesti poolrusudes majad, kus kohalikud elavad. Me mingi hetk jalutasime kohalike tänaval, mis oli ühe turistirohkeima tänava kõrval ning tekkis tunne nagu oleksime kuskil teises linnas hoopis. Kohalike tänav oli samas väga huvitav. Havanas on nii, et igale poole kuhu minna, kuuleb mingit muusikat. Kohalikel tänaval röögivad makid, turistide tänavatel kõlab live muusika erinevatest baaridest. See kõik teeb linna hästi elavaks ja toredaks. Muidu vanalinnas on nii, et elu kestab umbes 10ni õhtul. Peale seda tuleb vaikus. Kes tahab pidu panna peab minema Vedado linnaossa.
dscf3453
Kui me olime mitmeid tunde vanalinnas ringi jalutanud otsustasime minna Hotell Nacionali, Vedado linnaossa. Sinna me otsustasime jalutada mööda mereäärset teed, Malecon. Kuulu järgi pidi tegemist olema ilusa mereäärse promenaadiga, kus kohalikud õhtuti hängivad. Tõepoolest oli see täis kohalikke aga väga ilus see just ei olnud. Tegemist oli asfadiga kaetud promenaadiga, mis asus täpselt sõidutee kõrval. Autod siin kasutavad kütust, mis haiseb päris rõvedalt, nii et terve promenaad oli kibedalt bensiinihaisu täis.

Kui me hotell Nacionali jõudsime siis avastasime, et see on üks ilus hotell ilusa vaatega. See hotell on riigi oma ehk kõik töötajad on riigitöötajad. See tähendab seda, et teenindajatel tuleb ise järele joosta, et midagi tellida. Mitte keegi ei ole huvitatud sinu teenindamisest. Aga nagu meile öeldi, siis Kuubale kindlasti keegi ei tule, et head teenindust leida.

Peale õhtusööki Nacionalis saime me kokku eelneval õhtul tuttavaks saanud Luciano (itaallane) ja Liciga (kuubalane). Nad viisid meid sellisest kohta nagu FAC (Fabrica de Arte Cubano), mis asub Vedado piirkonnas. Tegemist on vana tehasehoonega, mis on nüüd tehtud ümber kunstihooneks. Iga paari kuu tagant vahetub ekspeditsioon ning koht on lahti neljapäevast pühapäevani. Lisaks kunstinäitusele on seal ka paar lava, kus mängib erineva stiiliga live muusika ja DJ-d. Sinna lastakse korraga sisse 800 inimest ning tänu sellele ei ole seal tohutult kitsas ka. Sissepääs on tasuta, mis tähendab seda, et juba enne avamist on ukse taga järjekord. Tegemist on väga ägeda kohaga ning seal leidub tegevust igas vanuses inimestele.
img_20170101_225351
Kui meil väsimus juba peale tuli hakkasime kodu poole sättima. Jällegi tuli meil proovida leida taxi particulares. Me kõndisime suure tee äärde ning hakkasime siis seda taksot püüdma. Ainukesed autod kes peatusid tahtsid meilt saada 20CUC-i, mis oli liiga palju. Kui me olime kolmelt taksolt tulemusteta vastuse saanud, sain ma aru, et me oleme valel pool teed. Kui ma ütlesin Hamidile, et me peaksime teed ütlema ning mitte nõustuma 20 CUCiga siis ta hakkas monoloogi pidama, kuidas me elu sees ei leia taksot alla 20CUCi ning üldsegi viin ma meid valesse suunda. Ta polnud oma monoloogi veel lõpetadagi jõudnud kui ma juba ühelt austria-kuuba tüübilt sain teada, et me oleme õigel teel ning lisaks oli ta meile juba takso 8 CUCiga leidnud. Kuubas ei tohiks üldjuhul nõustuda hindadega, mis tunduvad ebamõistlikud. Alati saab odavamalt.

Järgmine päev otsustasime minna randa, mis on Havana lähedal, Guanabo. Selleks pidime me minema jällegi vanalinna, et sealt minna bussi vastu. Proovisime oma õnne taaskord taxi particularesega. Taaskord ei õnnestunud meil taksot leida, sest oli järjekordne riigipüha ning tuli leppida bussiga. Kuubas on nii, et pea, et kõik need vanad autod, mis kõigile jubedalt meeldivad, on taksod.

Kui me olime vanalinna jõudnud, ootasime oma bussi. Bussi järjekorras pakkusid meile aga kaks Argentiinlast, et kas me tahaksime nendega jagada taksot randa. Hind sama, mis bussil. Me nõustusime. Saime veeta päeva imeilusas rannas, mis muuseas ei pidanud Kuuba standardite järgi isegi olema nii ilus aga mis meie arust oli tõesti ilus. See rand oli nii ilus, et veetsime järgmise päeva ka seal.

img_20170103_114800

Havanasse tagasi jõudes saime kokku Lucianoga ühes toredas baaris, La Factoria. Enne kui koju hakkasime minema siis nägime väga tüüpilist pilti: sadu inimesi istumas ja seismas ühes kohas nina telefonides. Selliseid kohti võis leida üle linna ning need olid wifi hotspotid. Internet on Kuubal peaaegu, et olematu. Selleks, et netti kasutada tuleb osta wifi kaart, kust tuleb maha kraapida kood. Kaarte saab teoreetiliselt osta poest 2CUCi eest (tund aega internetti) aga praktiliselt tuleb need osta järelturult 3CUC eest. Kuuba on tegelikult täis netikaableid aga valitsus ei ole lihtsalt otsustanud netti sisse lülitada, sest nad ei taha, et inimesed telefoniga rääkimist lõpetaksid. Telefonifirma kuulub riigile ja riik saab nende kaudu päris head raha. Riik arvab, et interneti tulekuga inimesed ei kasuta enam telefoni ning neil jääb tulu saamata. Küll aga kuulsime kõlakat, et alates märtsist lülitatakse nett siiski sisse.

Kuna meie viimasel päeval läks meie lend alles pärastlõunal siis otsustasime hommikul teha autotuuri linnas. Selleks me tegime diili ühe vana Chrysleri omanikuga. Havanas on väga tavaline rentida auto juhiga tunniks või kaheks, et linnas ringi sõita. Meie tegime ainult tunnise sõidu ning sellest meile ka piisas. Kuigi need lahtised vanad autod on ägedad siis tui välja, et nendes sõites tuleb olla kogu aeg tugevas bensiinilõhna sees. Samas oli see väga ilus punk meie seiklusele Havanas ning ma loodan, et kunagi saan sinna ka tagasi minna.

dscf3503
Mõned olulised asjad Kuuba puhul:
Raha
CUCiga makstakse peamiselt igal pool. CUP on kohalike raha. CUCiga saavad turistid ka maksta aga neid maksmise kohti pole väga palju. Näiteks taxi particularese eest saab maksta CUPga. CUPisid ei kulu välja palju ning seega ei ole neid mõtet väga vahetada.

Sõiduvahend
Taxi particulares on peamine transpordivahend. Nad liiguvad mööda kindlat trajektoori ning siis kui soovid seda kasutada tuleb tee ääres neile märku anda. Maksab 20CUP-d. Bussid maksavad 40 CUPi senti ehk peaaegu et tasuta. Kõik vanad autod, nii USA kui vene omad on taksod.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s