Denver

Kuna leidsime odavad lennupiletid Denverisse, siis sinna me otsustasime ühel nädalavahetusel ka minna. Denveri lennujaamast on kesklinna väga hea rongiühendus, mis tähendas, et me ei pidanudki autot õnneks rentima.

Denver on väga päikeseline linn (päike 300 päeva aastas) aga aeg, mil meie seda külastasime (oktoobri lõpp), toob kaasa väga muutlikud ilmad. Kuna Denver on suhteliselt kõrgel mägedes olev linn, siis temperatuur kõigub ööpäevas päris palju. Näiteks kui me Denverisse reede hilisõhtul jõudsime oli temperatuur nulli lähedane. Järgmine päev oli peamiselt kogu aeg pilves ja sooja 15 kraadi ning siis pühapäeval oli hommikul jälle öökülma lähedane temperatuur aga päeval oli lausa +25 kraadi ja päike.

Reedel jõudsime nii hilja, et ainukese asja mida teha jõudsime oli minna sööma. Kuna enamus kohti lõpetab toidu serveerimise küllalt vara, siis olime väga õnnelikud kui avastasime, et meie hotelli lähedal oli koht The District, mis serveerib süüa kella 2ni hommikul. Ühtlasi saime sel õhtul ka aru, et meie hotell, mis asus Colfax St-l on väga hea asukoht kus olla kui Denverit külastada. Tänaval on palju söögikohti ja baare ning lisaks on see väga lähedal kõikidele peamistele vaatamisväärsustele.

Laupäeval käisime väga palju ringi – kunstimuuseumis, transpordi muuseumis, kesklinnas, kus vanem arhitektuur, hipsteri linnaosas, mida ikka veel ehitatakse, jalutasime mööda kahtlast raudteed ning ekslesime nunnudes eramajade piirkonades. Jalutades ringi saime ka aru, et Denveril on tõsine probleem kodututega. Neid on nii kohutavalt palju ja nad on lihtsalt igal pool. Kui USAs on kodutute probleem üleüldiselt väga suur, siis tavaliselt on kodutud koondunud teatud kindlasse piirkonda. Denveris on nad aga lihtsalt igal pool kuhu silm vähegi pilgu peale heidab. Kuulsin kolleegilt, kes sealt pärit on, et hiljutine seadusandlus, mis legaliseeris kanepi suitsetamise avalikes kohtades, on teinud olukorra nii hulluks nagu see praegu on. Colorado muidu on osariik, kus on kõige liberaalsem kanepi suitsetamise seadus USAs.

Kuna meie päev oli täis nii palju asju, siis väsisime kella 3ks juba nii ära, et ainuke õige otsus tundus olevat keha kinnitada ja juua mõned õlled. Hamidil oli õudne pizza isu ning seega astusimegi sisse ühte pizza kohta, mis meie teele jäi. Sisenedes tervitas meid inimene, kes oli kuidagi nii veider, et ta nagu ei tundunudki päris inimene. Mees kes oli liiga palju iluoperatsioone oma näole teinud. Kuna me tahtsime ainult pizza lõiku, mitte tervet pizzat, ning see koht ei müünud pizzat niimoodi, siis astusime välja ning otsustasime edasi minna. Välja minnes veel rääkisime kui hirmus see inimene, kellega rääkisime, välja nägi ning kuidas me enam sinna kindlasti tagasi ei lähe. Selle teema olime lõpetanud just siis kui jõudsime valgusfoorini, mil oli punane tuli. Seal oodates küsis Hamid ühelt mehelt, kes ta kõrval oli, et ega tema juhuslikult ei tea, kust võiks saada head pizzat. Mees ütles seepeale, et me peaksime minema sinna kohta tagasi kust just välja astusime, sest nendel ongi tegelikult üks parimaid pizzasid Denveris, ning tema on juhuslikult ka selle koha mänedžer. Läksime siis aga tagasi kust me tulime ning lootsime, et mänedžer ei olnud meie eelnevat juttu kuulnud.

Kui Hamid oma mini-pizza kätte sai, tuli välja, et see oli tõepoolest väga hea pizza. Seal istudes tegi see mänedžer meile ka paar jooki maja kulul välja. Kuna me seal juba istusime ning jõime, siis otsustasime, et kõige lihtsam viis edasi tegutseda on edasi juua. Käisimegi baarist baari, vahepeal läksime ka arcade-i  mänge mängima ning nii see päev ühtusse veeretadud saigi.

Järgmisel päeval käisime ka botaanika aias, mis on väga ilus, istusime pargis päikese käes ning jalutasime mööda kesklinna rongijaama, et tagasi koju, Seattlesse, minna.